Tahan jutustada ühe loo - puht fiktsionaalne, kuid sobilik algavaks sügiseks. Minul jutustada, Sinul lugeda ja kõigil, kes veel lugeda ei oska, kuulata. Need kohad, mis ei sobi rääkivale, asendage sõnaga pissu või tussu, või siis vastavalt noku ja tillu. PS. Ära seda paragrahvi ette loe ja kui juba instinktiivselt lugesid, siis tea, et varastasin ta puberteedist kõigest 3 minutit.

Tahan Sulle jutustada ühe loo oma möödunud suvel hangitud infost selle bändi kohta, aga kõigest ei saa pikalt jutustada, muidu läheb lohisema. Algas see kuis algavad ikka sellised lood...
Elas kord üks poiss. Et mitte tekitada igasuguseid raskusi nimede eristamisega, paneme talle nimeks Mihkel. Kord kui torm oli kogu vilja ära võtnud ning nälg jälle maja ümber uidates aknatest sisse piilus, ütles isa Mihklile, et too läheks linna turule ning müüks maha oma basskitarri ning ostaks perele süüa.

Nii öeldud, läks Mihkel nutuse näoga turu poole, sest bass oli ta lemmik asi maailmas ning lahkuda oli sellest tõesti väga raske. Turul oli majandusaasta raske kliima tõttu vaid paar-kolm müüat ning Mihkel läks esimese juurde. Too oli selline kahtlane mees, kelle juuksed lõhnasid õrnalt suitsuvorsti järele. Too pakkus Mihklile bassi vastu vaid pudelit, kuid Mihklike keeldus. "Muidu jääks mu isa-ema nälga ning mida ma ilma nendeta siin kõledas maailmas peale hakkaks.", küsis Mihkel turumehelt. "Hakkad jooma", vastas mees kindlameelselt, kuid kukkus kohe ümber, kuna endal joomisest jalatallad paistes ja ümmargused.

Järgmine mees, selline värviliste käte ja pikkade-pikkade hõbedaste juustega iludus, pakkus Mihklikesele vahetuseks kitarri. Mihkli küsimuse peale, mida too sellega peale hakkab, kui täitsa üksi jääb, vastas too: "Mängi kitarri, kuna kõigile kitarristidele hakkavad naised külge, nagu mesilased karule, ning tee uus pere." Mihkel kahtles kaua, enne kui keeldus viisakalt, kuna ta ei osanud kõigi nende naiste peale mõeldes isegi pilli peale mõelda, rääkimata siis mängimisest.

Kurva südamega läks Mihkel viimase Sokunäoga kaupmehe poole, kuid too ei tahtnud bassist kuuldagi. "Ei taha mina su pilli. Mul hääl, mis toob taevsat alla vihma ning maapõuest kuradid, mul pole su junniga miskit peale hakata." praalis Sokunägu.

Kui kurb Mihklike turult lahkuma hakkas, nägi too puu varjus passivat mustlast, kes piipu popsutades kavalt muiates poisile otsa vaatas. "Mis sa seal irvitad, kurikael! Pole hädas inimest varem näinud või? Kao siit minema oma hookus-pookuse ja haisva piibuga!" Mustlane aga irvitas edasi liigutamata. Mihklis tärks huvi ning pakkus talle oma basskitarri müüa. Mustlane ütles, "Ei raha mul pole, aga seevastu mul midagi paremat."."Mis saab olla parem kui raha," küsis Mihkel. Ja mustlane näitas oma peo peal lebavat oakauna. Mihkel purtsatas naerma, kuid ei suutnud ikkagi varjata üha tärkavat huvi mustlase vastu. "See pole tavaline oakaun. See on võlukaun. Kui selle maha paned, kasvab sellest oavars, mis jäme nagu Sarviku munn." Mustlase mesijutu kütkes ei küsinud Mihkel miskit ning andis ära oma kõige kallima varanduse mingi oakauna eest. Kõik kaupmehed irvitasid nüüd koos mustlasega ning Suitsuvorstipea hüüdis, "Nonii, Oa-Mihklike, nüüd oled küll plindris. Sellest jamast küll miskit välja ei tule, lollakas!" Kuid Mihklike vedas mehega kihla, et kui oavart ei kasva, siis saab viimane nälga surnud pere talupidamise endale ja Mihkli omale sulakseks pealekauba. Vastu tahtis aga mehe viinavarusid, sest hammas oli kunagisest jutuajamisest veel verel.

Kuidas olukord lahenes ning mis saab Mihklist ja tema kallist perekonnast, kuulete järgmisel nädalal. Nüüd aga mine õue, otsi üles oma parim sõber ning iga toost mis tõstate, võtke kalli Oa-Mihkli terviseks!
Ani15:04 @ 09.09.2009 Millal juba järg tuleb, ma ei malda oodata. Und ka ei tule enam öösel, hirm kohe mõelda mis Oa-Mihkliga edasi juhtub :D:D:D


Nimi:

e-Mail (ei avalikustata):

Koduleht:


Jätan näo meelde? Võta siit linnuke ära! ; )