Hakkas juba hämarduma, kuid paistis, et keegi peale Mihkli ei teinud seda märkamagi. Juhtunud oli see, mida Pahandus kutsus "päevakuks". Keegi ei olnud liikunud sammugi paigast, kuhu jõuk eelmisel nädalal jäi, seega meie mõistes võiks seda nimetada ka "nädalaseks". Aeg-ajalt pakkus Pahandus mingit hägust vedelikku pudelist kirjaga "Paharett" ja sõnas: "Aperitiiv!". Mehed ei teinud päikese loojumisest väljagi ning lobisesid rõõmsalt, närides punnsuutäie samaka peale küüslauku ja saunasinki.

Mihkel vabandas, tõusis ning läks vaikselt metsatuka poole, kust arvas kõige kuivemat hagu leiduvat. Ta oli väikese poisina metsas nii palju käinud, et teadis öö saladusi, mida üks korralik tulekuhi aitab eemal hoida. Korjanud korraliku sületäie, hakkas Mihkel just puhkepaika tagasi minema, kui komistas millegi otsa ning kukkus ninuli samblasse. Koheselt kostis ka vaikseid sajatusi ning oigav mustlane ajas end poisi selja taga püsti.

"Kohe näha, et teid kahte ikka tõmbab," ütles mustlane osutades maas lamava basskitarri peale, mis oli ilmselgelt Mihkli õnnetu kukkumise põhjustajaks. Samuti ilutses vana mustlase otsmikul tore muhk, mille poisi põlv oli sinna kukkudes vajutanud.
"Vabandust... ma ei näinud teid... mul oli süli hagu täis." ütles Mihkel kole kohmetult.
"Mida sa kogu aeg vabandad? On võime juhtunut vabandades olematuks muuta?" küsis seepeale vana ja küsis nagu kass hiirelt: "Mis teid siin põllu peal lärmama paneb? Kas mingi oluline sündmus?"
"Juhtus nii, et kogemata kohtus Pahandus oma kalli kamraadiga, erukindral Artjomiga, kellega nad olla teistpool Peipsit suuri lahinguid pidanud ja too andis jällegi nõu, et selle asemel, et minu poole minna, peaks ühe oa siiasamma mulda toppima ning siis ootama, et millal ta kasvama hakkab ja...". Mustlane katkestas poisi juttu naeruturtsatusega.
"Tundub, et nad tegid siis "päevaku"! Nojah, egas siis liikumist loota pole, sest vahest võib "päevakut" teha ka mitu päeva järjest. Kuula nüüd mind! See päevavaras, ja muide nimeks on tal Arturr, on palju kavalam kui te arvate. Hoia silmad lahti, kuni avatud on Artjomi omad! Ma tulen aitan sul tuld teha" ütles mustlane. Kergendusega nõustus Mihkel, kuna ei olnud tulerauda kodust kaasa võtnud.
Kahe sületäie puudega alla põllule tagasi jõudnud, pani mustlane tulekuhja kokku ja süütas selle hetkega. Alles siis lahkus kaval ööpimedus meeste ümbert, kuhu ta nii vaikselt laskunud oli. Avanes järgmine vaatepilt:

Lõkke ümber istusid korrapäratult laiali neli meesterahvast, üks lõbusam kui teine. Seal oli Pahandus, kes kõlaval kähinal rääkis lugu, kuidas kord lõkke ääres ta omale piipu süüdates sädeme kubemesse oli pillanud ning too oli kohe tuld võtnud. Jutule järgnenud rämedas naeruhoos näpistas Sokunägu, keda kõik hellitavalt Sokuks hüüdsid, naeruhoos lapsenäoga hiiglasepoega persest. See heledajuukseline kahemehemõõtu mees, keda vanemad tema kahtlaselt väikese kasvu pärast ikka veel "lapseks" hüüdsid, lasi end sõprade kuuldes hoopis Kid'iks hüüda. Muidugi oli kõige suuremaks lärmajaks imeliku peo põhjustaja Arturr, kes lõkke süttides kohe karjuma pistis: "VALGUS!!! Siin nii he-le ro-he-li-ne VALGUS!!!". Ja selle kambaga liitusid nüüd Oa-Mihkel ja vana mustlasenäss, kelle otsmikul võis näha vaid väikest muhuvarju.

"Me sIin mÕtleSime, kui sa ära olid, et Miks sIin oOdata niiSSama. Me KorkISime pAar PaHanduSe PahAreTti lahti jAaa võtame nÜüd lAuluJoru kAa üLess...!" sõnas vaarudes püsti saanud Kid saabunuile ning hakkas võidukalt Arturriga jauramises mõõtu võtma. Nendega ühines kiirelt ka Pahandus ise, kes oli hoopis paremas olukorras, kui varem. Tundus, nagu mees oleks ümber vahetatud - sirgeks olid kulunud päeval ümmargused olnud jalatallad, mehe rüht oli sirge ja silm vilkus kaugele ning vana kähina asemal kõlas kõuekärgatusena hääl: "KASSITAPP!!! KASSITAPP!". Hetk hiljem oli veel üks paharett kindlas kohas ja ootas Pahanduse verevarustusega liitumist. Ainult Sokunägu hoidis oma häälepaelad kinni. Nii pidutseti, lärmati ja sõimati, lauldi ja tantsiti, naerdi ja tilgutati veel kaua kaua... Ainukesena kambast silmitses Mihkel terve aeg meeste vahele kobestatud peenart ja sinna torgatud võlu-uba. Varsti märkas ta aga, et mustlane oli jälle nagu maapõhja kadunud ja nad istusid kahekesti Arturriga kolme ära vajunud mehemüraka kohal. Mehed olid küll natuke võtnud, kuid Mihkel mäletas vanamehe hoiatust ning ei julgenud silmi kinni panna.
"Kuidas sa, Artjom, ikka veel püsti istud, kuigi ma nägin, et iga kolme pudeli peale, mis teised mehed jõid, läks sul neli?" küsis Mihkel viisakaks jäädes.
"Selle pead ise ära arvama... Ütle mulle, mis on ühist kõigil - nii inimestel, kui lindudel, kui loomadel, kui isegi kuradi kaladel?" itsitas Arturr.
"Nad joovad end sigalakku täis ja ei vaju ära?" pilkas Mihkel.
"Lollakas oled vä? Vaata... asi on lihtne - varem või hiljem jäävad nad kõik magama. Mina seevastu ei jää." seletas Arturr uhkelt ja saatis silmanurgast pilgu peenrakesele. "Noo? Kas võluoake on juba kasvama hakkand? Paistab, et mitte."
Kurvalt vaatas ka Mihkel peenart, kust polnud välja kasvanud veel hiirekõrvagi. "Oleks see mustlasenäss nüüd siin, kus ma talle alles näitaks! Nüüd pean isakoju minema tühjade pihkudega ja Pahandus ajab mu vanemad minema ning võtab mind omale pärisorjaks. Ja ilmselt tuleb lööb mind ülehomme see kuradi hiiglane maha, kuna tema oakaun samamoodi tössuks jäi."

Ja nende sõnade juures vajusid Mihkli slimad kinni ning viimane pilk püüdis kinni väikese muige igavesti ärkvel oleva erakindral Artjomi suunurgast.
mr. kalle00:44 @ 21.09.2009 kell 12:34


Nimi:

e-Mail (ei avalikustata):

Koduleht:


Jätan näo meelde? Võta siit linnuke ära! ; )