Mihklike vähkres une käes, kes pitsitas ta luid nagu võllapuu ja saatis tema juurde kõiksugu imelikke nägusid. Korraga tegi ta silmad lahti, kuna kuulis kaugusest vaikset kitarrimängu. Silmi lahti tehes ei tulnud tal kohe meeldegi, kus ta oli - ainuke, mis tema meeli täitis, oli viisijup, mis tuli kümne meetri kaugusel istuva luksuva mehemüraka väledate sõrmede alt.

"'Ommikust" ütles Kid ning jättis mängimise katki. "Sa vaata vaid! Kurask kasvama hakkas." Ringi vaadates oleks Mihkel kindlasti perseli kukkunud, kui ta poleks juba perseli olnud. Nad istusid ilmatu suure lehe peal, kuhu mahtusid vabalt ära kolm seal peal istuvat meest ja lõkkest jäänud tuhahunnik ning ruumi jäi veel ülegi. Vaikselt hakkasid Mihkli valutavasse peakolusse eilse õhtu sündmused tagasi tulema - oapeenar, Arturri irvitav lõust ja suur pidu ning koheselt ka küsimus - kuhu oli kadunud see lobamokast päevavaras? Ennekõike aga, mis kuradi lehe peal me siin istume? Poiss tõusis vaevaliselt püsti ning komberdas Kid'i juurde lehe ääre peale.

"Sa vahi vaid!" saatis Mihkel välja ohke. Nende ümber oli ilmatu suur auk, millest kasvas oavars taevasse välja. Selle varsi oli nii jäme, et kümme meest võib-olla ulatuks selle ümbert kinni võtma, kui nad keti moodustaks, ja augu servani oli kaugelt rohkem kui hüppekaugus.

"Me oleme lõksus - jääb vaid üles või alla" kohises mõnda aega tagasi üles ärganud Pahandus. "Mina ennast enne ei liiguta, kui keegi mulle ühe munaka annab." Nüüd ringi vaadates nägid mehed, et nende moonavarud oli samuti kadunud - olid vaid tühjad pudelid ja Kid'i vana kitarr. Pahanduse paharetid olid aga koos Arturriga kadunud, nagu ka vahetuskaubaks saadud kuldkana ja järele jäänud võluoad. Lõkke kõrvale oli jäetud ainult kentsaka välimusega pudel sildiga "Muna". Selle ulatas Mihkel Pahandusele, kes sellest lonksu võttis ja silmnähtavalt virgus. "Ime muna, Muna!" ütles mees seepeale ning ulatas munaliksi ka Mihklile. Peavalu kadus silmapilkselt ja selgroogu läbis kosutav värin. Viimane lonks läks Kid'i kurku, kes jäi ainult rohkem purju ning hakkas uuesti oma viisijuppi mängima - taevast kadusid pilved, linnud jätsid laulu katki ja loomad jäid üle terve maa kuulama, sest nemad kuulevad muusikat väga pikkade vahemaade taha.

Kui Kid oma viisijupiga ühele poole sai ning nad kõik kui unenäost ärkasid, märkasid nad aga kaugel kraavi serval Sokut lolli näoga passimas.
"Kurat, läksin öösel kusele metsa poole ja jäin vist magama." ütles mees vabanduseks, miks tema koos kamraadidega lehe peal ei passinud.
"Väga hea!" hõikas Mihkel. "Mine räägi minu vanematele, mis juhtus ning too nad siia." Samal ajal torkas poisile aga pähe, et tal pole neile ju miskit näidata - olid ju kana ja oad kadnud. "Tegelt ära neid siia ikkagi too!" porises Mihkel, kuna jälle tuli meelde Arturr ja tema kaval nägu.

"Nüüd on aeg otsustada, kes kuhupoole suuna võtab. Mina lähen igastahes sinna allapoole, ma kardan õudsalt kõrgust, ainult üles vaatamine paneb mu soolikad sees kahekorra väänduma." sõnas Pahandus. "Ja kuhu see Artjomm ikka kerib, kui mitte põrgusse."
"Mina aga ronin üles!" sõnas Kid ja viskas kitarri rihmapidi üle õla. "Mulle see ronimine meeldib - see nagu kidrasoolo ajal minu näpud, mis ronivad ikka kõrgemale ja kõrgemale."
"Ma vist siis ronin ka ülespoole. Olen alati tahtnud näha, mis seal pilvede peal sünnib..." ütles unistavalt Mihklike. "Mine, kallis Sokunägu, ja ütle minu vanematele, et minuga on kõik korras!"

Sokunägu keeras seepeale otsa ümber ja hakkas tee peale tagasi kõmpima, kuhu ta Pahanduse joogivarud, kuldkana ja võluoad peitnud oli. Samas kohas pikutas ka oimetuks löödud ja kinni seotud Arturr.
aiku5910:42 @ 14.10.2009 Nägin hiljuti seda teiete kuldset kanapoega. Küll kurivain löhnas häste ja nägi mönus välja. Saatsin ühe uduse pildi kohe tast lendu. Nii et kes üles leiab saab kah hää maitse suhu ja ninna. Teite Hiiglane!!! :) :) :)


Nimi:

e-Mail (ei avalikustata):

Koduleht:


Jätan näo meelde? Võta siit linnuke ära! ; )