Mihkel ja Hiigalsepoeg ronisid mööda oavart ülesse, algul vaevaliselt, hiljem aga, kui nad olid leiutanud tõhusa viisi, palju kiiremini. Hiiglasepoeg tõstis Mihkli lihtsalt järgmise leherootsu peale ning ronis siis ise järele. Aeg-ajalt nägid nad enda tee peal ka uusi oakaunu, need olid aga nii suured, nagu vaalad, kes sabapidi oksa külge on seotud. Vahepeal nad magasid, seejärel ronisid edasi. Mida ülespoole nad jäudsid, seda kergemaks läks ronimine - osalt seepärast, et lehed muutusid väiksemaks ning juba ulatas Mihkel ka omalkäel ronima, teisalt seepärast, et neile tundus, nagu muutuksid nad järjest kergemaks ja õhulisemaks. Varsti võis Mihklike ronida juba hüpates üle oma pea kohal asuvatele vartele. Ühel järjekordsel puhkepausil nägi aga Mihkel midagi huvitavat.

"Vaata, kas seal taamal äkki veel üks oavars ole?" küsis poiss hiiglaselt näpuga peenikese triibu peale näidates, mida ta kauguses silmanud oli.
" Kurat, tõepoolest! Ja vaata, see tuleb meie poole ja läheb sama pilve sisse, mis meie peakohal on. Mul on tunne, et enam pole palju jäänud."
"Ja vaata! Seal ronib üks elevant mööda seda üles." hüüatas Mihkel nähes ebanormaalselt suurt olendit oakauna küljes rippumas. Too oli nii suur, et liikus mööda oavart üles, nagu mingist redelist.
"Ei ole see mingi elevant. See on minu paps! Ilmselt läks temalgi sinu võluuba kasvama. Kui me nüüd kiiresti teeme, võib-olla saame ta üleval pilve peal kätte." ütles Kid ja hakkas ronima nagu püssist lastud kuul.

Ei läinud mööda poolt päevagi, kui nad pilve sisse jõudma hakkasid. Varsti ei saanud kumbgi enam aru, kus oavars asus. Nad mõlemad ujusid edasi ülepoole nagu poolvedela vati sees. Kõik oli valge, kuid neid juhatas valgus, mis tuli ülevalt. Ühel hetkel jätsid nad rabelemise ja ujumisliigutused järgi, sest nad said aru, et nad liiguvad vaikselt ülepoole ka ilma liigutamata. Ja järgmisel hetkel tuli välja Päike, taevas muutus helesiniseks ja nad istusid pilve peal. Nende ees olid tohutukõrged väravad, kus ees hõljus suur habeme ja näoga õhupall.

Lähemale minnes avas too silmad ning vaatas lähenejaid poolsuletud silmalaugude alt. Mihkel astus vaimu juurde ja küsis: "Kas sina oled Jumal?"
Vana vaim tegi naerul näo ning vastas: "Hehheeh. Pole aimugi. Aga kui sa nii küsid, siis olen vist jah. Aga eks me kõik oleme mingil määral jumalad, sest jumal on see maailm, milles me elame ning mille osa me oleme... Nüüd on mul sulle üks küsimus. Mis on sinu lemmik asi maailmas?"
"Ahah, ma arvan, et see on minu hobune Speedu. Ta oli kunagi noor ja kiire nagu tuisk, aga ta on vanaks jäänud ning ei jõua enam vagugi künda. Praegu vaeseke vedeleb terve suve peenarde peal ja näsib porgandipealseid." ütles Mihkel nukralt. Hiiglasepoeg astus ka lähemale ning vanake küsis ka temalt, mis ta lemmik asi maailmas on.
"Minul? Ma arvan, et minu isa tehtud kuldne suitsukana ja väike sakuska pisikese aperitiiviga."
"No selge. Minge siis aga edasi ning teie lennumasinad ootavd teid värava taga. Nimelt käib elu peamiselt mööda õhu-teid ning iga taeva elanik saab omale täpselt sihukese lennumasina, nagu ta soovib. Sinu isa, hiiglane, läks just hetk tagasi siit läbi. Talle me kahjuks lennumasinat ei võimaldanud, seega peaksite te ta varsti üles leidma. Ta sammus sinna lossi poole. Minge nüüd ometi edasi."

Värav avanes ning kaaslased astusid sealt läbi taevakuningriiki. Nende ees seisis kummaline vaatepilt. Mihklile mõeldud lennumasin oli kummaline segu mootorrattast, tuvist ja hobusest - valge ja kaunis, rääkides sõnagi lausumata suurest kiirusest ja täielikust vabadusest. Hiiglast oli aga ootamas veelgi naljakam olend - tiibade ja jalgadega suitsukana, kes oma suuruselt meenutas mõnd ammu väljasurnud tiivulist saurust ning kelle turjale oli kinnitatud kaks tooli ning madal laud sakuska ja isatäituva sakuskaga. Mõlemad olid muidugi oma lennumasinatest üle mõistuse vaimustunud. Nende ees silmapiiril nägid nad aga kõige uhkemat lossi, mida inimese silm iial näinud. Kuid lossi ja väravate vahel lamaval pilvetasandikul kõndis üks hiiglane loiul sammul edasi. Tema poole nüüd Mihklike ja hiiglasepoeg oma vastleitud ratsudel suuna võtsidki.




Nimi:

e-Mail (ei avalikustata):

Koduleht:


Jätan näo meelde? Võta siit linnuke ära! ; )