Ma ei viitsi enam...
Oodata.


Kõik see tuur ja bänditegemine, ringi sõitmine ja muusika mängimine ning ... joomine on tore - me saame sellega väga hästi hakkama.
Paraku ei ole head ilma halvata. Kogu kasuliku tegevuse ehk laval oldud aja ja helliprooviga (kokku umbes poolteist tundi) kaasneb paratamatult vähemalt 10x rohkem passimist, sõitmist, söömist, joomist, tukkumist, vanade ja uute naljade meelde tuletamist, Maariuse norimist ja ... krt ma käin juba endale närvidele. Tahtsin kirjutada väga sügavamõttelise ja mitmetähendusliku jutu, kuid "nagu ikka sealt tuleb vaid sitta" seega...

Reedel jäin esimesest bussist maha

ning läksin järgmist ootama klubisse Tapper, kus kohtusun Vlatzi, tema õe ja Lauri Pedaja pruudiga. Ülejäänud ahvid olid juba kell 15 minekut teinud, kuna Kalle pidi kella 21-22-ni TTÜs olema. Seega oli too õhtu kõige retsim meie logistikule Aikule, kes küttis Pärnu vahet 2-el korral. Vaatasin pisut tol õhutul Tapperis esinenud Bedwettersit - loomulikult põlglikult käed rinnal risti ja igaks-juhuks mitte kaua kuni kell sai pool 11. Kobisime Vlatsi ja mõne siidriga meie hõbedasse unelmasse (kellele keegi hooletu inimene oli kunagi Ford Transit nimeks pannud) ja suur "merereis" algas. Merereis selle pärast, et juba Pääskülas olime parajad pootsmanid, kes teadagi olid alati purjus ning Vlats jäi tagasitulles "merehaigeks". Kalle pidas ennast väga kannatlikult üleval ja ilma suuremate viperusteta jõudsime südaöö paiku Dekadenzi.
Pärnus ootasid kõik meid. Eriti ärevil oli üks doktorihärra, kes polnud aega raisanud ja ennast täiesti lavakõlbulikuks "sättinud". Tal õnnestuski kultusansambli Revolver rütmikitarristi ühe loo jooksul asendada, kui too suitsu tegema läks. Rahvast oli täpselt nii palju, et kui oleks joobes topelt näinud, oleks saal täis olnud. Need kes kohal olid jäid ilmselt rahule, kuna ühtegi päris sirget meest ma sealt lahkumas ei näinud ja no ma olin ka üks viimastest. See viimaseks jäämine oli mu teine nimi sel nädalavahetusel...

Laupäeva hommikust ma väga ei mäleta

sest ilmselt ei juhtunud suurt midagi. Marko helistas ükshetk ja teatas rõõmsalt, et jääb hiljaks. Lubas taksoga mulle järgi tulla, kuna ma lubasin temaga koos hiljaks jääda. Kuhu? Tapperisse muidugi! Olime viimased, kes kohale jõudsid.
Kell 14.30, oeh 15.00 sõitsime välja. Rakverest oli meile ka teine buss vastu tulnud, et võimalikult palju potensiaalseid alkohoolikuid kaasa saaks tulla. Loomulikult läksime Selverist läbi, kuid Kära Kantsi ette jõudsime siiski väga korralikena. Peale saundi veeresime üle tee Inglise pubisse, kus vasaku käe ja spontaanse ründega Ubale ja Kallele males pähe tegin. Mängisin küll ainult Ubaga, kuid Uba oli alistanud eelmises mängus Kalle, seega ... WC-s oli üles seatud vahva silt, kus seisis: Pissuaarid ei tööta! Ja selle all suurelt - MIKS? Suundusime organiseeritult Hagari Pizzasse, kus ülejäänud pänd sõi ja mina sain silma märjaks jälgides huviga saadet "Sind otsides".
Elavalt juteldes naasesime Kära Kantsi ja lindistasime vast esimestena maailmas peldikus oma esimese raadioitervjuu. Kõik see oli vist kole naljakas, kuna diktor pidevalt kihistas naeru ja kiitis meie ettevõtlikust ja julgust fraasidega: "Täitsa perses! ja Jumala haige!" Üllatust oli näha ka inimeste silmis, kes WC ust lahti tehes oma ihuhädad unustasid ja enne soristama ei hakanud kui kolm teiki koos ohtra möla ja räuskamisega lindi peale oli saanud.
Kui Teil kallid lugejad joppab, siis saate ka seda šedöövrit kunagi oma ihusilmaga näha sest Linnar ei lasnud filmilindi surinal vaibuda.
Mõned hetked hiljem alustas suure kära ja müraga Silverstique ning see tähendas seda, et kaua meile armuaega polnud enam antud. Naljakas oli see, et tol õhtul polnud vajagi topeltnägemist, et saal täis oleks. Lavagi oli nii kenasti tihe, et lausa ime oli see, et me üksteist ei vigastanud. Maarius loomulikult hõivas ka üle poole minule ette nähtud ruutmeetrist ning pani endasse armuma ühe tüdrukutirtsu, kes lava ees ainiti Raudmeest vaatas ja keelt limpsas. Rahvas oli kenasti viisakas, mõned ärksamad laulsid ja tantsisid kaasagi.

Ning siis avastasime ennast ühest toredast talust Rakvere lähedal, jõime ära minu mäletamist mööda kilo haljast, kaks kilo suhkruroo haljast, kilo kanada tammevaadipruunikat ning sakummiks praekartulid ja neli ahjus küpsetatud kana. Kell 10 hommikul avastasin kohkumusega, et ma olen jälle viimane... See kõik oli kuidagi Juhan Liivilik.

Esmaspäev oli raske, kuna eelmainitud mikstuurid ei jäänud sel nädalavahetusel viimasteks ...

Tänan kõiki asjaosalisi ja Keily-t kes mul ripsmed Pärnust tagasitulles ära värvis - see sitt ei tulnud enne pühapäeva maha.

KOHTUMISENI TAPPERIS
mihkel00:18 @ 26.11.2009 Omalt poolt lisaks, et mulle tundus, et vigastasin Rakveres Maariust, kui too suure hooga vastu mu bassi pead oma peaga kargas.. aga ta, kurjam, ei teinud üldse hädakisa - naeratas korra talle omaselt ja küttis edasi :]
Kid10:23 @ 26.11.2009 Parandaks vaid niipalju, et haljast oli poolteist kilo ja vähe väiksema pauguga suuloputusvett mõned eri kujuga anumad, mis käraka allaloputamiseks olid mõeldud. Samas VÄGA mõnus nädalavahetus ja väga superluks lived ning parimad aega surnuks löövad kamraadused. Sellistega mine või tuurile. Tähh kõigile asjaosalistele!
aiku5912:08 @ 26.11.2009 JA see Hõbelind liigub ikka endise innukusega!
Ja Soku-Soku, need olid suitsu- mitte ahjukanad. Aga mis iganes, Revolver paugub häste. Tuld, JUNNID!!!
Mikk13:04 @ 26.11.2009 see nö peldikusalvestuse link ka: http://www.upload.ee/files/270518/Raadio_Viru_Revolver.mp3.html

olge siis tublid!
mr. kalle02:52 @ 27.11.2009 sellest istumisest kirjuta või muinasjutt... proovin hommikul hakkama saada, täna kahjuks läbi nagu läbipekstud hüljes...:)
marko00:59 @ 29.11.2009 mina olin süüdi jah et hiljaks jäime Tapperisse, eelmine õhtu ei olnud lihtne! Aga kana oli maitsev ja kärakas oli imeline... ja peaks veel mainima et kalle tegi kanaga toreda tantsu:) (vähemalt sellega mis kanast veel alles oli)
Andres12:34 @ 10.12.2009 kalle, kuhu muinasjutt jäi?


Nimi:

e-Mail (ei avalikustata):

Koduleht:


Jätan näo meelde? Võta siit linnuke ära! ; )